Globaalsed kliimamuutused, merekeskkonna reostus (sh. eutrofeerumine), loodusressursside raiskav kasutamine, invasiivsete võõrliikide sissetalumine ning viimastel kümnenditel intensiivistunud laevaliiklus, sadamaehitiste ja energiakandjate ammutamiseks ja transpordiks vajalike struktuuride rajamine on viinud pöördumatute muutusteni mereökosüsteemide kõigil bioloogilise organiseerituse tasemetel. Jätkusuutliku arengu tagamiseks tuleb ökosüsteemidele enam mõju avaldavate teguritega arvestada ja sellest lähtuvalt inimtegevust korrigeerida. Sellele vaatamata pole senini suudetud välja töötada toimivaid lahendusi, kuna ülaltoodud survetegurite tagajärjed avalduvad kõikjal erinevalt ning iga aastaga lisandub juurde uusi survetegureid. Mereinstituudi teadlased uurivad erinevate survetegurite interraktiivset mõju liigilisele ja funktsionaalsele mitmekesisusele, ökosüsteemi toimimisele ja merekeskkonna seisundile. Põhjus-tagajärg seoste määratlemisel viime läbi eksperimente, meta-analüüside abil võrdleme erinevate regioonide, alamregioonide, ökosüsteemide ja elupaikade vaatlus- ja katsetulemusi. Andmeanalüüsil kasutame instituudi töötajate poolt kogutud kohati isegi 60-aastaseid katkematuid ajaseeriaid eluta ja elusa keskkonna kohta. Kasutades erinevaid modelleerimistehnikaid (sh. masinõppe algoritme) prognoosime liikide ja liigilise mitmekesisuse levikumustreid nii tänapäeva keskkonnatingimuste jaoks kui ka tulevikuprognooside tarbeks lokaalses skaalas ja regiooni tasandil. Käesoleval ajal alahinnatakse endiselt inimkonna sõltuvust bioloogilisest mitmekesisusest ning usutakse loodusressursside piiramatu tarbimise võimalikust (kaasates aina uusi ja uusi tehnoloogiaid). Selleks, et pidurdada selliseid arengud, uurime, kuidas looduslik mitmekesisus seostub ökosüsteemi teenustega ning kuidas eri survetegurid mõjutavad sellisete teenuste kättesaadavust.
Kontakt Jonne Kotta jonne.kotta [ät] ut.ee (; Georg Martin )georg.martin [ät] ut.ee
Püramiidi tipusOsoon: ÜmarmudilUudishimu tippkeskus, 16/16Loodusepäev Osooniga: Reostuskoormus Läänemerele
Sinise majanduse (blue economy) idee on saanud alguse kümmekond aastat tagasi, kui hakati otsima võimalusi merekeskkonna majandamiseks ning selle tegevuse käigus keskkonnaseisundi parandamiseks. Tänaseks on sinine majanduskasv muutunud valdkondadeüleseks ning toetab säästvat majanduskasvu mere- ja merendussektoris tervikuna.
Mereruumi planeeringule keskenduv Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Direktiiv (2014/89/EL) rõhutab Sinise meremajanduse potentsiaali võimaldamaks kestlikku majanduskasvu mere- ja merendusvaldkonnas. Merealade planeerimisel tuleks rakendada meetmeid, millele sinise meremajanduse algatused võiksid edaspidi keskenduda ja mida võiks piisavalt toetada investoritele mereruumi planeerimisega antava usaldus- ja kindlustunde suurendamisega. Käesoleval hetkel on mineraalsete toitainete kättesaadavus Läänemeres liiga suur ning veekeskkonna kvaliteedi parandamiseks tuleks liigsed toitesoolad merest kätte saada. Samas põllumajanduse intensiivistumine on toitainete koormust Läänemerre taas kasvatamas. Põllumajandusliku keskkonnasurve kasvule viitab muuhulgas taimekaitsevahendite ning lämmastikku ja fosforit sisaldavate mineraalväetiste kasutuse kasv, loomakasvatuse kontsentreerumine ning vedelsõnniku osakaalu suurenemine. Eesti Mereinstituudi missioonist tulenevalt keskendutakse meil selliste sinimeremajanduse algatuste uurmisele, mis ühelt poolt parandab merevee kvaliteeti ning teiselt poolt on ka majanduslikult otstarbekad. Sellisteks potentsiaalseteks sinimajandussektoriteks on uute vesiviljelusliikide, vetikad ja karbid, kasvatamine. Selliste kasvanduste abil saab võimalikuks merest välja viia toitaineid ning teiselt poolt anda kõrge lisandväärtus suure ekspordipotentsiaaliga vesiviljelustoodangule (nt. agarikus sisalduvad valgulised pigmendid, nanotselluloos). Merevesiviljeluse terviklikuks käsitlemiseks on senisest enam vaja teha koostööd erinevate ministeeriumite, nende valitsemisalas olevate asutuste, ettevõtjate ja teadusasutuste vahel, et saavutada ühine arusaam ja kokkulepe uue valdkonna arenguks. Riigi sekkumine on vajalik temaatiliste uuringuprogrammide algatamisel, mis süstemaatiliselt käsitlevad uudseid vesiviljelusteemasid kogu selle väärtusahela ulatuses (kasvatamine, toorme väärindamine, turustamine) ning tegema rahvusvahelist koostööd valdkonna arendamisel. Eesti merealal on hetkel ainsaks vesiviljeluseks kasutatavaks vetikaliigiks punavetikas Furcellaria lumbricalis ehk agarik, olles väärtuslikuks tooraineks geelistuvate polüsahhariidide tootmisel, mida kasutatakse tänapäeval laialdaselt eelkõige toiduainete, kosmeetika ja farmaatsiatööstuses. Väinameres Kassari lahes kasvav lahtine (substraadile mittekinnituv) punavetikakooslus moodustub peamiselt kahe punavetikaliigi – Furcellaria lumbricalis ja Coccotylus truncatus kinnitumata vormist. Lisaks sellise vetikavaru kaardistamisele uurime Eesti Mereinstituudis, kuidas kultiveerida agarikku maismaal paiknevas loodusliku merevee läbivooluga kultiveerimise mudelsüsteemis, mis võimaldab kasvatada agarikku kunstlikes, kontrollitud kasvutingimustes spetsiaalselt selleks kohandatud mahutites. Eesti rannikumere kõige suuremõõtmelisem ja suurema biomassiga vetikaliik on põisadru, Fucus vesiculosus. Liik levib peaaegu üle kogu Eesti rannikumere. Põisadru taime pikkus võib ulatuda kuni 80−90 cm-ni ja biomass ruutmeetril kuni 500−800 g kuivkaalus. On hinnatud, et põisadru taim võib elada kuni 25 aastat vanaks. Põisadru kooslused on meie rannikumere kõige liigirikkamad. Põisadru on senini leidnud kasutust peamiselt väetisena, aga lähiajal on oodata liigi kasutust farmaatsia- ja kosmeetikatööstuses. Läänemere kesk- ja põhjaosas ei ole kasvandustes kasutavate karpide valik väga lai, kuna mere soolsus on madal ja karpide kasv seetõttu väike. Võttes aluseks vee puhastamise potentsiaali, on kõige väljapaistvamad filtreerijad Läänemeres söödav rannakarp Mytilus trossulus ja rändkarp Dreissena polymorpha. Rannakarbid on Euroopas kõige esimesed kasvandustes kultiveeritavad vesiviljelusliigid ja neist enim on kasutust leidnud söödav rannakarp. Söödav rannakarp kinnitub looduslikult kõvadele substraatidele ning kasvandustes köisliinidele. Olles filtreerija sõltub liik taimse hõljumi rohkusest. Sellest tulenevalt on söödavat rannakarpi eriti massiliselt intensiivse veevahetusega merealadel – väinades ning rannikunõlvadel. Suurte arvukuste juures suudab söödav rannakarp pidurdada inimtekkelisi eutrofeerumisprotsesse. Läänemeres levib liik arvukamalt kuni 40 meetri sügavuseni. Tegemist on kõige massilisema Läänemere põhjaloomastiku liigiga kivistel põhjadel. Rändkarp pärineb Ponto-Kaspia basseinist. Liigil on 3–5 cm pikkune rohekaskollane väga muutliku kujuga koda. Koja pinnal on sageli ristipidi paiknevad või siksakilised pruunid ribad. Rändkarbil teatakse hulgaliselt alamliike. Eestis piirdub rändkarbi levik enim magestunud merepiirkonadega ning mageveekogudega. Liik asustab peamiselt kõvu põhju, kuid võib elada ka pehmetel setetel. Liigile on iseloomulik kobardumine, mille tagajärjel tekib uutele rändkarpidele soodus kõva pinnas. Suurimad sügavused, kus elujõulisi rändkarbi populatsioone on leitud, ei ületa tavaliselt kümmet meetrit. Olles aktiivne filtreerija võib arvukas rändkarbipopulatsioon oluliselt pidurdada veekogu eutrofeerumisprotsesse. Info rändkarpide kasutusvõimalustest põhineb teistel karbiliikidel, kuna rändkarpide kasutusvõimalusi on väga vähe uuritud, kuid meil ja Rootsis teostatud kasvatamise võimaluste hinnangute alusel on rändkarp sobiv liik vee kvaliteedi parandamiseks ja toitainete eemaldamiseks. Eesti Mereinstituudis uurime söödava rannakarbi kasvanduste võimalikku keskkonnamõju ehk kui efektiivselt suudavad eritüübilised farmid eemaldada toitaineid merekeskkonnast ning kui suurt rolli määravad farmide mõõtmed. Uuringute käigus loodud mudelid võimaldavad lõpp-kasutajal analüüsida, kuidas hüpoteetiliste farmide merrepaigutamine aitab võidelda hajureostuse suurenemise vastu ning parandada Läänemere keskkonnaseisundit.
Töötame välja ka erinevaid tehnoloogilise lahendusi, mille abil puhastada toitainetest kalakasvatusest tulevat kasutatud merevett. Selleks kombineerime mehaanilisest puhastusest, Läänemere suurvetikatel ja filtreerijatest karpidest põhinevast biofiltreerimise süsteemi.
Kontakt Jonne Kotta, jonne.kotta [ät] sea.ee; Georg Martin georg.martin [ät] ut.ee; Tiina Paalme tiina.paalme [ät] ut.ee; Robert Aps robert.aps [ät] ut.ee
Eesti vesiviljeluse potentsiaal
Merevaade Matverega, Tiina-Georg???Karbikasvatuse potentsiaal Eesti rannikumeresAgariku kultiveerimistehnoloogiate väljatöötamine
Merekeskkonna seisundi parandamine vesiviljeluse abil
Merealade ruumiline planeerimine on vajalik merekasutuse lühi- ja pikaajaliste tegevuste kavandamiseks. Üha intensiivsemalt soovitakse tavapäraste mereruumi kasutuste juures (laevatamine, sadamad, kalandus, kaabelliinid, maavarad) tegeleda uute valdkondadega (mere tuulepargid, vetika-, karpide- ja kalakasvatus, sinimere majandus, rekreatsioon) ning need nõuavad eelnevat planeerimistegevust. Mereala planeerimisel võetakse iga tegevuse kavandamisel arvesse, et mistahes inimtegevuse aluseks on mere hea keskkonnaseisundi saavutamine või säilitamine. Siin on üheks peamiseks meetmeks merealadele kasutusvõimaluste, tingimuste ja piirangute määramine.
Mereala planeerimise eesmärgiks on leppida kokku Eesti mereala kasutuse põhimõtted pikas perspektiivis, et edendada meremajandust ning panustada merekeskkonna hea seisundi saavutamisele ja säilitamisele. Planeeringuga määratakse kindlaks, millistes piirkondades ja millistel tingimustel saab mingeid tegevusi ellu viia.
Eesti Mereinstituudi roll merealade planeeringuprotsessis on luua üldiseid isiku arvamusest kõrgemal seisvaid teadmisi, mille edastamine poliitikutele ja majandussektoritele võimaldab elusloodust kaitsta inimeste ebaratsionaalsete otsuste eest ning tagada loodusressursi säästev majandamine. Sellise teadmistepagasi loomine on suur väljakutse arvestades elusolendite suurt hulka ja sellest tulenevaid keerulisi interaktsioone mere ökosüsteemides.
Eesti merealade planeerigutegevus toetub Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivile, mis kehtestab mereala ruumilise planeerimise raamistiku, Riiklikule Arengukavale Eesti Merenduspoliitika 2012-2020, Üleriigilisele planeeringule Eesti 2030+, Eesti mereala planeeringu lähteseisukohad ja väljatöötamiskavatsus. Eesti mereinstituut osaleb merealade ruumilise planeerimise metoodika väljatöötamisel, mereelupaikade sh. NATURA hoiualade kaardistamisel ning toetab erinevate ministeeriumite tööd antud valdkonnas. Uurimisvaldkonda on toetanud erinevad instituudi poolt läbi viidud teadus- ja arendusprojektid Baltic SCOPE (2015-2017), BaltSeaPlan (2009-2012).
Kontakt Robert Aps, robert.aps [ät] ut.ee; Jonne Kotta jonne.kotta [ät] sea.ee; Georg Martin georg.martin [ät] ut.ee
TÜ teadlased parandavad Põhja- ja Läänemere mereruumi planeerimistTeadlased seisavad mereruumi headuse eestPlan4Blue uudiskiriPärnu piikonna mereala ruumilise planeerimise lähtealused
Optilise kaugseire meetodid võimaldavad keskkonnainfot koguda ulatuslikelt aladelt regulaarselt ning väiksema ajakuluga kui traditsioonilised kontaktuuringud. Peamiselt oleme seotud keerukate ranniku- ja sisevete jaoks sobivate kaugseire meetodite väljatöötamise, nende meetodite rakendamisega keskkonnaseirest kuni globaalsete uuringuteni ning veealuse valgusvälja ja eluslooduse omavaheliste suhete uurimisega. Kuna optilised kaugvaatlused ei eelda füüsilist kohalolekut, siis oleme kaastud mitmetesse globaalsetesse uuringustesse Austraalias, Antarktikas, Tšiilis, Etioopias, Kolumbias, Uus-Meremaal, Bangladeshis. Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi kaugseire ja mereoptika töörühm on regiooni üheks tähtsamaks valdkondlikuks keskuseks. Kontakt: Tiit Kutser, tiit.kutser [ät] ut.eeVeekogude kaugseireVeekeskkonna kaugseire - kas palju värvilisi pilte või natuke teadust ka?Keskkonna ja turvalisuse globaalne seire
Võrreldes merepõhjaga on maismaa reljeefi ja elupaikade kaardistamine tunduvalt kaugemale arenenud. Sellel on ka objektiivne põhjus – veesamba tõttu on võimatu või väga piiratud satelliidi- ja aerofotograafia kasutamine, mis võimaldab maismaa kaardistamise jaoks saada kiiresti, suure detailsusega, ruumiliselt katkematutja suuri pindalasid katvat informatsiooni suhteliselt madalate kuludega. Info merepõhja looduse kohta on enamasti punktipõhine– teadmised pärinevad punktidest, mida on merel külastatud ja kus on teostatud kohapealsed vaatlused. Sellised punktvaatlused katavad Eesti merealast äärmiselt väikese ala. Lisaks väikesele pindalale on punktipõhised teadmised ka ruumiliselt ebaühtlaselt jagunenud. Kõrgema ruumilise tihedusega on teadmisi piirkondadest, kus on teostatud spetsiaalseid merepõhja elustiku ja elupaikade kaardistamisi. Merepiirkondade kohta, kus taolisi uuringuid teostatud ei ole, teadmised põhjelustikust kas puuduvad või põhinevad mõnel üksikul proovil. Olukorras, kus informatsioon merepõhja looduse kohta on ruumiliselt hõre ja ebaühtlane, on keeruline hinnata looduskaitseliselt oluliste elupaigatüüpide ja liikide levikut tervikuna kogu merealal. Üheks võimaluseks saada üldistav hinnang kogu merealale on kasutada matemaatilist ennustavat modelleerimist. Modelleerimise põhimõtteks on olemasolevate abiootiliste keskkonnaandmete, näiteks mere füüsikaliste ja keemiliste muutujate, alusel huvipakkuvate liikide ja elupaikade leviku ennustamine piirkondades, kus reaalsed vaatlused liikide ja elupaikade kohta puuduvad või on teostatud hõredalt. Modelleerimise läbiviimise eelduseks on põhjusliku või korrelatiivse seose olemasolu liikideja elupaikade ning abiootiliste keskkonnamuutujate vahel.
Kontakt Kristjan Herkül kristjan.herkul [ät] ut.ee, Jonne Kotta jonne.kotta [ät] sea.eeLäänemeri kaardikihtidelEesti territoriaalmere merepõhja elupaikade ja liikide leiviku modelleerimineLoodusdirektiivi mereliste elupaigatüüpide ja EUNIS tase 3 elupaikade leviku modelleerimine Eesti majandusvööndis
Ookeanide hapestumine on kiiresti kasvav üleilmne keskkonnaprobleem, mis on otseselt seotud inimtegevuse tagajärjel tekkinud suurenenud süsihappegaasi (CO2) emissiooniga atmosfääri. Hapestumise all mõistetakse ookeanide pH-taseme langust, mida peamiselt põhjustab suurenenud atmosfäärse süsinikdioksiidi neeldumine pinnavees. Alates tööstusrevolutsioonist 18. sajandi lõpul on umbes kolmandik inimtegevuse tõttu atmosfääri eraldunud CO2-st talletunud maailma ookeanides, põhjustades ookeanide pinnavee pH-taseme languse umbes 0,1 ühiku võrra. Kui CO2-emissiooni ei reguleerita, võib ookeanivee pH-tase järgmise sajandi alguseks langeda 0,3–0,4 ühiku võrra. Senised uuringud on näidanud, et prognoositavad muutused võivad tugevalt mõjutada mereökosüsteemide funktsioneerimist. Eesti mereinstituudi teadlased uurivad, kuidas merevee happesuse suurenemine mõjutab laialt levinud põhjaeluviisiliste suurvetikate elutegevust. Uurimistulemused on näidanud, et CO2 limiteerib suurvetikate arengut ning tulevikus prognoositavad suurenenud CO2-sisaldused toovad endaga kaasa (peamiselt niitjate) vetikate massilise vohamise. Kuna rannikumeres kasvavad suurvetikad suudavad siduda üleliigse CO2, võivad sellised kooslused tulevikus puhverdada merevee hapestumise negatiivset mõju Läänemeres. Mereinstituudi teadlased teevad aktiivset koostööd erinevate rahvusvaheliste uurimisrühmadega Austraalias ja Uus-Meremaal. Kontakt: Liina Pajusalu, liina.pajusalu [ät] ut.ee (; Georg Martin, )liina.pajusalu [ät] ut.ee
Hapestuv maailmamarevesi on suur oht kogu mereökosüsteemileRaadio KUKU, Loodusajakiri hapestumisest, 15.10.2015The effect of CO2 enrichment on net photosynthesis of mavrophytes in a brackish water environmentMerevaade Matverega! Merevee hapestumine
Võõrliik (ehk introdutseeritud liik, vahel ka eksootiline liik) on mittepärismaine liik, so liik, mis on vaadeldava piirkonna ökosüsteemidesse sattunud inimese kaasabil. Milleks teha probleemi nähtusest, mis esmapilgul suurendab looduse mitmekesisust? Läänemeres on ju liikide mitmekesisus võrreldes ookeanidega nii väike? Kahjuks põhjustavad tulnukliigid kohalike liikide väljatõrjumist kooslustest, sinivetikate vohamist, kalavarude vähenemist jpm. Kui ebameeldivad tagajärjed on avaldunud, tuleb nendega leppida ning püüda tulevikus teistes kohtades sarnaseid vigu mitte korrata. Invasioonide uurimise keerukust suurendab see, et need võisid toimuda juba sajandeid tagasi. Üksikuid invasioone kirjeldati juba enne 1800ndat aastat vahetult peale nn. kaasaegseid loodusvaatlusi. Ülemaailmne laevandustraditsioon ulatub 5 sajandi taha, mis tagas suure tõenäosusega paljudele organismidele võimaluse ületada ookeaneid. Seega kui liik levis umbes 300 a. tagasi laevade abil Euroopast Ameerikasse (või vastupidi) ja kohanes seal looduslike tingimustega, siis tänapäeval me enamasti arvame, et tegemist on kohaliku liigiga. Suur hulk tulnukaid on meile jõudnud laevade ballastvees. Tühilastiga kaubalaevad tõmbavad stabiilsuse huvides oma mahutid merevett täis. Merevees leidub aga väga mitmekesiseid kooslusi – alates vetikatest ja ussidest ning lõpetades merisiilikute ja kaladega. „Jäneseid“ on ühes laevas miljoneid. Jõudes sihtpaika lastakse merevesi jälle välja, sellega koos ka elustik. Sobivate tingimuste esinemisel jäävad võõrliigid ellu ning kujunevad ökosüsteemi kahjuriteks. Maakeral liigub pidevalt umbes 30000–40000 laeva. 10% laevadest kannab ballastvett. Laevade olulisust tulnukate levitamisel suurendab asjaolu, et laevaliiklus on muutunud tihedamaks, on loodud palju uusi sadamaid eri maailma paikades ning laevade kiirus on tohutult kasvanud. Kuigi me ei suuda täpselt ennustada kus ja kuna järgmine invasioon toimub, on invasioonide sageduse järgi võimalik oletada, et inimkonnale ohtlikke võõrliikide sissetalumisi esineb kogu maailmas aastas kaks tükki. Uurides invasioonide ajalugu on võimalik tulevikus ebasoovitavaid invasioone vältida. Vaatamata arvukatele uuringutele on meie võime uute võõrliikide mõjude täpseks prognoosimiseks tühine, kuna kõik sõltub juhusest. Küll aga suudame olemasolevate võõrliikide mõjusid ökosüsteemi mudelites kirjeldada, et võimalikult paremini kohaneda uue olukorraga ning teha parimaid meremajanduslikke otsuseid. Eesti Mereinstituudis on võõrliikide uurimisel pikaajalised traditsioonid. Suurem osa uuringutest kirjeldab seoseid invasioonide ja ökosüsteemi toimimise vahel. Samuti hinnatakse suuremastaapse keskkonnamuutlikkuse (näiteks kliimamuutuste) rolli võõrliikidest tingitud mõjude avaldamisel. Määratletakse, millised interaktsioonid on lokaalselt olulised ja uuritakse nende interaktsioonide (nt. liikide käitumine, konkurentsisuhted, energiavood põhjakoosluste ja veemasside vahel) muutlikkust. Kuna ökosüsteemides avalduvaid muutusi pole võimalik ennustada vaid korrelatiivsete vaatluste abil, viiakse meil käigus läbi hulgaliselt väli- ja laboreksperimente võõrliikide rollist Läänemere ökosüsteemide kujunemisele ja toimimisele. Viimase aja uuringutest on välja tulnud, et bioloogilised invasioonid on saanud Länemeres toimuvate muutuste üheks olulisemaks osaks, muutes looduslike ökosüsteemide mitmekesisust ja põhjustades olulist majanduslikku kahju. Edukas võõrliik võib muuta süsteemi käitumise ebastabiilseks ja ennustamatuks. Siiski on ainult piiratud arv võõrliike võimelised Läänemeres ellu jääma ja kohanema uute tingimustega. Kohanemise edukust ja invasiooni tagajärgi on raske ennustada, kuna tulemused sõltuvad oluliselt keskkonnatingimuste muutlikkusest. Suuremastaapsed keskkonnategurid mõjutavad otseselt süsteemi omadusi ja toimivad seetõttu filtrina, mis muudab invasiooni toimumise tõenäosust ja tagajärgi. Võõrliigid võivad kaotada või asendada seniseid koosmõjusid, tekitada uusi ja mõjutada kohalike liikide ohtrust ning lõpptulemusena muuta kogu ökosüsteemide toimimist. Hiljuti meile sissetulnud võõrliigid, rändkrabi ja ümarmudil, on osadel merealadel põhjustanud režiiminihkeid ning oluliselt võimendanud eutrofeerumisprotsesside intensiivsust. Selliseid arenguid tagasi suunata pole võimalik ning meile jääb vaid võimalus olukorraga võimalikult hästi kohaneda. Kui palju uusi liike võib Läänemerre püsima jääda? Sellele küsimusele vastust ei teata. Läänemeri, mis on suhteliselt noor meri, võib vastu võtta loendamatu arvu tulnukaid. Tulevik sõltub juhustest ökoloogilises ruletis, mida mängivad inimesed, kes ei ole teadlikud oma mänguristaatusest.
Kontakt: Henn Ojaveer henn.ojaveer [ät] ut.ee; Jonne Kotta jonne.kotta [ät] sea.ee
Parema kasutuskogemuse tagamiseks kasutame küpsiseid. TÜ välisveeb ei töötle ega kogu isikuandmeid. Välisveeb kasutab FB Pixeli ja Google Analyticsi teenust. Loe lähemalt andmekaitsetingimustest.