Autor:
Eesti Mereinstituut

Uurimisteemad

 

Tartu Ülikooli Eesti mereinstituut tegeleb igapäevaselt paljude teadusmaastikul aktuaalsete ja oluliste teemadega, muuhulgas: 

Kontakt:
Jonne Kotta, jonne.kotta@sea.ee;
Georg Martin, georg.martin@ut.ee


Globaalsed kliimamuutused, merekeskkonna reostus (sh. eutrofeerumine), loodusressursside raiskav kasutamine, invasiivsete võõrliikide sissetalumine ning viimastel kümnenditel intensiivistunud laevaliiklus, sadamaehitiste ja energiakandjate ammutamiseks ja transpordiks vajalike struktuuride rajamine on viinud pöördumatute muutusteni mereökosüsteemide kõigil bioloogilise organiseerituse tasemetel. 

Jätkusuutliku arengu tagamiseks tuleb ökosüsteemidele enam mõju avaldavate teguritega arvestada ja sellest lähtuvalt inimtegevust korrigeerida. Sellele vaatamata pole senini suudetud välja töötada toimivaid lahendusi, kuna ülaltoodud survetegurite tagajärjed avalduvad kõikjal erinevalt ning iga aastaga lisandub juurde uusi survetegureid.

Eesti mereinstituudi teadlased uurivad erinevate survetegurite interaktiivset mõju liigilisele ja funktsionaalsele mitmekesisusele, ökosüsteemi toimimisele ja merekeskkonna seisundile. Põhjus-tagajärg seoste määratlemisel viime läbi eksperimente, meta-analüüside abil võrdleme erinevate regioonide, alamregioonide, ökosüsteemide ja elupaikade vaatlus- ja katsetulemusi. Andmeanalüüsil kasutame instituudi töötajate poolt kogutud kohati isegi 60-aastaseid katkematuid ajaseeriaid eluta ja elusa keskkonna kohta. Kasutades erinevaid modelleerimistehnikaid (sh. masinõppe algoritme) prognoosime liikide ja liigilise mitmekesisuse levikumustreid nii tänapäeva keskkonnatingimuste jaoks kui ka tulevikuprognooside tarbeks lokaalses skaalas ja regiooni tasandil.

Käesoleval ajal alahinnatakse endiselt inimkonna sõltuvust bioloogilisest mitmekesisusest ning usutakse loodusressursside piiramatu tarbimise võimalikkust (kaasates aina uusi ja uusi tehnoloogiaid). Selleks, et pidurdada selliseid arengud, uurime, kuidas looduslik mitmekesisus seostub ökosüsteemi teenustega ning kuidas eri survetegurid mõjutavad selliste teenuste kättesaadavust.

Eelpooltoodud eesmärkide täitmiseks arendasime Mereruumi planeerimise tarbeks mõeldud veebirakenduse PlanWise4Blue, mis ühendab merekeskkonna ressursside kasutamisest saadava majandusliku kasu ja inimtegevuse kumulatiivse mõjude arvestamise mudelid. Selline koondmudel võimaldab Eesti merealal hinnata erinevate merekeskkonna kasutuse stsenaariumite majanduslikku kasu ja nende keskkonnamõju. Analüüside tulemuste põhjal saab välja töötada lahendusi, mis tagavad võimalikult suure majandusliku kasu keskkonnakahju minimeerides või sinimerealgatusi kasutades isegi keskkonna parandamise.


Püramiidi tipus
Osoon 845: Ümarmudil ja rändkarp
Uudishimu tippkeskus, 16/16
Loodusepäev Osooniga: Reostuskoormus Läänemerele

Kontakt:
Georg Martin, georg.martin@ut.ee;
Jonne Kotta, jonne.kotta@sea.ee; 
Tiina Paalme, tiina.paalme@ut.ee;
Robert Aps, robert.aps@ut.ee


Sinise majanduse (blue economy) idee on saanud alguse kümmekond aastat tagasi, kui hakati otsima võimalusi mere majandamiseks selliselt, et ka mere keskkonnaseisund muutuks paremaks. Tänaseks on sinine majanduskasv muutunud valdkondadeüleseks ning   toetab säästvat majanduskasvu mere- ja merendussektoris tervikuna.

Mereruumi planeeringule keskenduv Euroopa Parlamendi ja Nõukogu Direktiiv (2014/89/EL) rõhutab Sinise meremajanduse potentsiaali võimaldamaks kestlikku majanduskasvu mere- ja merendusvaldkonnas. Merealade planeerimisel tuleks rakendada meetmeid, millele sinise meremajanduse algatused võiksid edaspidi keskenduda ja mida võiks piisavalt toetada investoritele mereruumi planeerimisega antava usaldus- ja kindlustunde suurendamisega. Käesoleval hetkel on mineraalsete toitainete kättesaadavus Läänemeres liiga suur ning veekeskkonna kvaliteedi parandamiseks tuleks liigsed toitained merest kätte saada. Samas põllumajanduse intensiivistumine on toitainete koormust Läänemerre taas kasvatamas. Põllumajandusliku keskkonnasurve kasvule viitab muuhulgas taimekaitsevahendite ning lämmastikku ja fosforit sisaldavate mineraalväetiste kasutuse kasv, loomakasvatuse kontsentreerumine ning vedelsõnniku osakaalu suurenemine.

TÜ Eesti mereinstituudi missioonist tulenevalt keskendutakse meil selliste sinimeremajanduse algatuste uurimisele, mis ühelt poolt parandavad merevee kvaliteeti ning teiselt poolt on ka majanduslikult otstarbekad. Sellisteks potentsiaalseteks sinimajanduse tegevusteks on uute vesiviljelusliikide (vetikad ja karbid) kasvatamine ning nende edasine väärindamine. Selliste kasvanduste abil saab võimalikuks merest toitainete väljaviimine ning teiselt poolt antakse vesiviljelustoodangule suure ekspordipotentsiaaliga kõrge lisandväärtus (nt. agarikus sisalduvad valgulised pigmendid, nanotselluloos, põisadrus sisalduv alginaat ja merekarpidest valmistatud proteiinipulber). Merevesiviljeluse terviklikuks käsitlemiseks on senisest enam vaja teha koostööd erinevate ministeeriumite, nende valitsemisalas olevate asutuste, ettevõtjate ja teadusasutuste vahel, et saavutada ühine arusaam ja kokkulepe uue valdkonna arenguks. Riigi sekkumine on vajalik temaatiliste uuringuprogrammide algatamisel, mis süstemaatiliselt käsitlevad uudseid vesiviljelusteemasid kogu selle väärtusahela ulatuses (kasvatamine, toorme väärindamine, turustamine) ning teevad rahvusvahelist koostööd valdkonna arendamisel.

TÜ Eesti mereinstituudis uurime rohevetika Ulva, agariku, põisadru ja söödava rannakarbi kasvatamise võimalusi maismaal ja meres. Ulva vetikal ja söödaval rannakarbil on suur potentsiaal maismaal paiknevatest kalakasvatustest lähtuvate toitainete eemaldamisel. Töötame välja erinevaid tehnoloogilise lahendusi, mille abil puhastada kalakasvatusest tulevat kasutatud merevett. Selleks kombineerime mehaanilisel puhastamisel, Läänemere suurvetikatel ja filtreerijatest karpidel põhinevat biofiltreerimise süsteemi. Lisaks uurime, kuidas kultiveerida agarikku maismaal paiknevas loodusliku merevee läbivooluga kultiveerimise mudelsüsteemis, mis võimaldab kasvatada agarikku kunstlikes, kontrollitud kasvutingimustes spetsiaalselt selleks kohandatud mahutites. Oleme disaininud ka Eesti rannikumere tarbeks suurt saaki andvaid rannakarbi farme. Uurime eritüübiliste merefarmide potentsiaali merekeskkonnast toitainete eemaldamisel ning lisaks analüüsime, kui suurt rolli määravad farmide mõõtmed. Uuringute käigus loodud mudelid võimaldavad lõpp-kasutajal analüüsida, kuidas hüpoteetiliste farmide merre paigutamine aitab parandada Läänemere keskkonnaseisundit.


Eesti vesiviljeluse potentsiaal
Karbikasvatuse potentsiaal Eesti rannikumeres
Agariku kultiveerimistehnoloogiate väljatöötamine

Kontakt:
Robert Aps, 
robert.aps@ut.ee;
Jonne Kotta, 
jonne.kotta@sea.ee;
Georg Martin, 
georg.martin@ut.ee


Merealade ruumiline planeerimine on vajalik merekasutuse lühi- ja pikaajaliste tegevuste kavandamiseks. Üha intensiivsemalt soovitakse tavapäraste mereruumi kasutuste juures (laevatamine, sadamad, kalandus, kaabelliinid, maavarad) tegeleda uute valdkondadega (mere tuulepargid, vetika-, karpide- ja kalakasvatus, sinimere majandus, rekreatsioon) ning need nõuavad eelnevat planeerimistegevust. Mereala planeerimisel võetakse iga tegevuse kavandamisel arvesse, et mistahes inimtegevuse aluseks on mere hea keskkonnaseisundi saavutamine või säilitamine. Siin on üheks peamiseks meetmeks merealadele kasutusvõimaluste, tingimuste ja piirangute määramine. 

Mereala planeerimise eesmärgiks on leppida kokku Eesti mereala kasutuse põhimõtted pikas perspektiivis, et edendada meremajandust ning panustada merekeskkonna hea seisundi saavutamisele ja säilitamisele. Planeeringuga määratakse kindlaks, millistes piirkondades ja millistel tingimustel saab mingeid tegevusi ellu viia.

TÜ Eesti mereinstituudi roll merealade planeeringuprotsessis on luua üldiseid isiku arvamusest kõrgemal seisvaid teadmisi, mille edastamine poliitikutele ja majandussektoritele võimaldab elusloodust kaitsta inimeste ebaratsionaalsete otsuste eest ning tagada loodusressursi säästev majandamine. Sellise teadmistepagasi loomine on suur väljakutse arvestades elusolendite suurt hulka ja sellest tulenevaid keerulisi interaktsioone mere ökosüsteemides. 

Eesti merealade planeerigutegevus toetub Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivile, mis kehtestab  mereala ruumilise planeerimise raamistiku, Riiklikule Arengukavale Eesti Merenduspoliitika 2012-2020, Üleriigilisele planeeringule Eesti 2030+Eesti mereala planeeringu lähteseisukohad ja mõjude hindamise väljatöötamise kavatsus.
 

TÜ Eesti mereinstituut osaleb merealade ruumilise planeerimise metoodika väljatöötamisel, mereelupaikade sh. NATURA hoiualade kaardistamisel ning toetab erinevate ministeeriumite tööd antud valdkonnas. Uurimisvaldkonda on toetanud erinevad instituudi poolt läbi viidud teadus- ja arendusprojektid BaltSeaPlan (2009-2012), Baltic SCOPE (2015-2017), Pan Baltic Scope (2018-2019) ja MAREA (2020-2023).


TÜ teadlased parandavad Põhja- ja Läänemere mereruumi planeerimist
Teadlased seisavad mereruumi headuse eest
Plan4Blue uudiskiri
Pärnu piikonna mereala ruumilise planeerimise lähtealused

Kontakt:
Tiit Kutser, tiit.kutser@ut.ee


Optilise kaugseire meetodid võimaldavad keskkonnainfot koguda ulatuslikelt aladelt regulaarselt ning väiksema ajakuluga kui traditsioonilised kontaktuuringud. Peamiselt oleme seotud keerukate ranniku- ja sisevete jaoks sobivate kaugseire meetodite väljatöötamise, nende meetodite rakendamisega keskkonnaseirest kuni globaalsete uuringuteni ning veealuse valgusvälja ja eluslooduse omavaheliste suhete uurimisega. Kuna kaugseire ei eelda füüsilist kohalolekut uuritavas piirkonnas, siis oleme pakkunud kaugseire teenuseid näiteks Kariibi mere piirkonna riikidele, Ida ja Lääne Aafrika riikidele ning Aasia ja Okeaania piirkonna riikidele. Lisaks ka rahvusvahelistele organisatsioonidele nagu Maailmapank. Teisalt on veekeskkonna kaugseire olnud aastaid ka Eesti riikliku seireprogrammi osa. Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi kaugseire ja mereoptika osakond on regiooni üheks tähtsamaks valdkondlikuks keskuseks, kus käivad praktiseerimas külalisdoktorandid, järeldoktorid ja külalisprofessorid erinevatest maailmajagudest.


Veekogude kaugseire

Kontakt:
Kristjan Herkül, kristjan.herkul@ut.ee;
Jonne Kotta, jonne.kotta@sea.ee


Võrreldes merepõhjaga on maismaa reljeefi ja elupaikade kaardistamine tunduvalt kaugemale arenenud. Sellel on ka objektiivne põhjus – veesamba tõttu on võimatu või väga piiratud satelliidi- ja aerofotograafia kasutamine, mis võimaldab maismaa kaardistamise jaoks saada kiiresti, suure detailsusega, ruumiliselt katkematut ja suuri pindalasid katvat informatsiooni suhteliselt madalate kuludega. Info merepõhja looduse kohta on enamasti punktipõhine – teadmised pärinevad punktidest, mida on merel külastatud ja kus on teostatud kohapealsed vaatlused. Sellised punktvaatlused katavad Eesti merealast äärmiselt väikese ala. Lisaks väikesele pindalale on punktipõhised teadmised ka ruumiliselt ebaühtlaselt jagunenud. Kõrgema ruumilise tihedusega on teadmisi piirkondadest, kus on teostatud spetsiaalseid merepõhja elustiku ja elupaikade kaardistamisi. Merepiirkondade kohta, kus taolisi uuringuid teostatud ei ole, teadmised põhjelustikust kas puuduvad või põhinevad mõnel üksikul proovil. Olukorras, kus informatsioon merepõhja looduse kohta on ruumiliselt hõre ja ebaühtlane, on keeruline hinnata looduskaitseliselt oluliste elupaigatüüpide ja liikide levikut tervikuna kogu merealal. Üheks võimaluseks saada üldistav hinnang kogu merealale on kasutada matemaatilist ennustavat modelleerimist. Modelleerimise põhimõtteks on olemasolevate abiootiliste keskkonnaandmete, näiteks mere füüsikaliste ja keemiliste muutujate, alusel huvipakkuvate liikide ja elupaikade leviku ennustamine piirkondades, kus reaalsed vaatlused liikide ja elupaikade kohta puuduvad või on teostatud hõredalt.
Modelleerimise läbiviimise eelduseks on põhjusliku või korrelatiivse seose olemasolu liikide ja elupaikade ning abiootiliste keskkonnamuutujate vahel.


Läänemeri kaardikihtidel
Eesti territoriaalmere merepõhja elupaikade ja liikide leviku modelleerimine
Loodusdirektiivi mereliste elupaigatüüpide ja EUNIS tase 3 elupaikade leviku modelleerimine Eesti majandusvööndis

Kontakt:
Liina Pajusalu, liina.pajusalu@ut.ee;
Georg Martin, 
georg.martin@ut.ee;
Jonne Kotta, jonne.kotta@sea.ee


Ookeanide hapestumine on kiiresti kasvav üleilmne keskkonnaprobleem, mis on otseselt seotud inimtegevuse tagajärjel tekkinud suurenenud süsihappegaasi (CO2) emissiooniga atmosfääri. Hapestumise all mõistetakse ookeanide pH-taseme langust, mida peamiselt põhjustab suurenenud atmosfäärse süsinikdioksiidi neeldumine pinnavees. Alates tööstusrevolutsioonist 18. sajandi lõpul on umbes kolmandik inimtegevuse tõttu atmosfääri eraldunud CO2-st talletunud maailma ookeanides, põhjustades ookeanide pinnavee pH-taseme languse umbes 0,1 ühiku võrra. Kui CO2-emissiooni ei reguleerita, võib ookeanivee pH-tase järgmise sajandi alguseks langeda 0,3–0,4 ühiku võrra. Senised uuringud on näidanud, et prognoositavad muutused võivad tugevalt mõjutada mereökosüsteemide funktsioneerimist. TÜ Eesti mereinstituudi teadlased uurivad, kuidas merevee happesuse suurenemine mõjutab laialt levinud põhjaeluviisiliste suurvetikate elutegevust. Uurimistulemused on  näidanud, et CO2 limiteerib suurvetikate arengut ning tulevikus prognoositavad suurenenud CO2-sisaldused toovad endaga kaasa (peamiselt niitjate) vetikate massilise vohamise. Kuna rannikumeres kasvavad suurvetikad suudavad siduda üleliigse CO2, võivad sellised kooslused tulevikus puhverdada merevee hapestumise negatiivset mõju Läänemeres. Hapestumise teemal teevad Eesti mereinstituudi teadlased aktiivset koostööd erinevate rahvusvaheliste uurimisrühmadega Austraalias, Uus-Meremaal ja Norras.


Hapestuv maailmamerevesi on suur oht kogu mereökosüsteemile
Raadio KUKU, Loodusajakiri hapestumisest, 15.10.2015
The effect of CO2 enrichment on net photosynthesis of macrophytes in a brackish water environment
Merevaade Matverega! Merevee hapestumine

Kontakt:
Jonne Kotta, jonne.kotta@sea.ee


Võõrliik (ehk introdutseeritud liik, tulnukliik, vahel ka eksootiline liik) on mittepärismaine liik, mis on uutesse elupaikadesse sattunud inimese kaasabil. Milleks teha probleemi nähtusest, mis esmapilgul suurendab looduse mitmekesisust? Läänemeres on ju liikide mitmekesisus võrreldes ookeanidega nii väike? Kahjuks põhjustavad tulnukliigid kohalike liikide väljatõrjumist kooslustest, sinivetikate vohamist, kalavarude vähenemist. Kui ebameeldivad tagajärjed on avaldunud, tuleb nendega leppida ning püüda tulevikus teistes kohtades sarnaseid vigu mitte korrata.

Invasioonide uurimise keerukust suurendab see, et need võisid toimuda juba sajandeid tagasi. Üksikuid invasioone kirjeldati juba enne 1800ndat aastat vahetult peale nn. kaasaegseid loodusvaatlusi. Ülemaailmne laevandustraditsioon ulatub 5 sajandi taha, mis tagas suure tõenäosusega paljudele organismidele võimaluse ületada ookeaneid. Seega kui liik levis umbes 300 a. tagasi laevade abil Euroopast Ameerikasse (või vastupidi) ja kohanes seal looduslike tingimustega, siis tänapäeval me enamasti arvame, et tegemist on kohaliku liigiga.

Suur hulk tulnukaid on meile jõudnud laevade ballastvees. Tühilastiga kaubalaevad tõmbavad stabiilsuse huvides oma mahutid merevett täis. Merevees leidub aga väga mitmekesiseid kooslusi – alates vetikatest ja ussidest ning lõpetades merisiilikute ja kaladega. „Jäneseid“ on ühes laevas miljoneid. Jõudes sihtpaika lastakse merevesi jälle välja, sellega koos ka elustik. Sobivate tingimuste esinemisel jäävad võõrliigid ellu ning kujunevad ökosüsteemi kahjuriteks. Maakeral liigub pidevalt umbes 30 000–40 000 laeva. 10% laevadest kannab ballastvett. Laevade olulisust tulnukate levitamisel suurendab asjaolu, et laevaliiklus on muutunud tihedamaks, on loodud palju uusi sadamaid eri maailma paikades ning laevade kiirus on tohutult kasvanud.

Kuigi me ei suuda täpselt ennustada kus ja kuna järgmine invasioon toimub, on invasioonide sageduse järgi võimalik oletada, et inimkonnale ohtlikke võõrliikide sissetalumisi esineb kogu maailmas väga palju. Uurides invasioonide ajalugu on võimalik tulevikus ebasoovitavaid invasioone siiski vältida. Vaatamata arvukatele uuringutele on meie võime uute võõrliikide mõjude täpseks prognoosimiseks tühine, kuna mõjud on määratud võõrliikide ja uue looduskeskkonna keerukatest vastasmõjudest. Küll aga suudame olemasolevate võõrliikide mõjusid ökosüsteemi mudelites kirjeldada, et võimalikult paremini kohaneda uue olukorraga ning teha parimaid meremajanduslikke otsuseid.

Eesti mereinstituudis on võõrliikide uurimisel pikaajalised traditsioonid. Suurem osa uuringutest kirjeldab seoseid invasioonide ja ökosüsteemi toimimise vahel. Samuti hinnatakse suuremastaapse keskkonnamuutlikkuse (näiteks kliimamuutuste) rolli võõrliikidest tingitud mõjude avaldamisel. Määratletakse, millised interaktsioonid on lokaalselt olulised ja uuritakse nende interaktsioonide muutlikkust (nt. liikide käitumises, konkurentsisuhetes, energiavoogudes). Kuna ökosüsteemides avalduvaid muutusi pole võimalik ennustada vaid korrelatiivsete vaatluste abil, viiakse meil läbi hulgaliselt väli- ja laborieksperimente võõrliikide rollist Läänemere ökosüsteemide kujunemisele ja toimimisele.

Viimase aja uuringutest on välja tulnud, et bioloogilised invasioonid on saanud Läänemeres toimuvate muutuste üheks olulisemaks osaks, muutes looduslike ökosüsteemide mitmekesisust ja põhjustades olulist majanduslikku kahju. Edukas võõrliik võib muuta süsteemi käitumise ebastabiilseks ja ennustamatuks. Siiski on ainult piiratud arv võõrliike võimelised Läänemeres ellu jääma ja kohanema uute tingimustega. Kohanemise edukust ja invasiooni tagajärgi on raske ennustada, kuna tulemused sõltuvad väga paljudest asjaoludest. Suuremastaapsed keskkonnategurid mõjutavad otseselt süsteemi omadusi ja toimivad seetõttu filtrina, mis muudab invasiooni toimumise tõenäosust ja tagajärgi. Võõrliigid võivad kaotada või asendada seniseid koosmõjusid, tekitada uusi ja mõjutada kohalike liikide ohtrust ning lõpptulemusena muuta kogu ökosüsteemide toimimist. Hiljuti meile sissetulnud võõrliigid, rändkrabi ja ümarmudil, on osadel merealadel põhjustanud režiiminihkeid ning oluliselt võimendanud eutrofeerumisprotsesside intensiivsust. Selliseid arenguid tagasi suunata pole võimalik ning meile jääb vaid võimalus olukorraga võimalikult hästi kohaneda.

Kui palju uusi liike võib Läänemerre püsima jääda? Sellele küsimusele vastust ei teata. Läänemeri, mis on suhteliselt noor meri, võib vastu võtta loendamatu arvu tulnukaid. Tulevik sõltub juhustest ökoloogilises ruletis, mida mängivad inimesed, kes ei ole teadlikud oma mänguristaatusest.

Kontakt:
Georg Martin, georg.martin@ut.ee;
Markus Vetemaa, markus.vetemaa@ut.ee;
Tiit Kutser, tiit.kutser@ut.ee


Mereseire eesmärk on Eesti jurisdiktsiooni all oleva mereala vee kvaliteedi ja seisundi hindamine hüdroloogiliste, morfoloogiliste, vee füüsikalis-keemiliste ja bioloogiliste näitajate kaudu ning nende muutuste jälgimine ja prognoosimine. Tulenevalt üha suurenevast inimtegevuse mõjust Läänemerele, mille ilminguteks on eutrofeerumist hoogustavate ja sinivetikaõitsengute kujunemist soodustavate toitainete sissekande suurenemine, saasteainete akumuleerumine toiduahelas ja naftareostus, on vajalik selle omapärase ning haavatava ökosüsteemi elus ja eluta keskkonna komponentide pidev jälgimine. Mereseire üldeesmärgiks on inimtegevuse poolt mainitud veekogule avaldatava mõju kindlakstegemine ja selle ulatuse määramine looduslike muutuste kontekstis, muuhulgas ka kasutusele võetud abinõude tulemuslikkusele kvalitatiivse ja kvantitatiivse hinnangu andmine ning rakendatud keskkonnakaitse meetmete korrigeerimiseks ja täiendamiseks vajaliku taustandmestiku kogumine. Mereseire alamprogramm on seega üks abinõusid, mis aitab tagada Läänemere kui ökosüsteemi säilimist koos talle iseloomuliku elukooslusega, mis omakorda on aluseks mereressursside kasutamise ning puhkemajanduse arendamise jätkumisele.

Tulenevalt seire eesmärkidest ja ülesannetest on mereseire allprogramm vajalikke andmete tagamiseks jagatud rannikumere seireks, avamere seireks, ohtlike ainete seireks meres, mererannikute seireks ja kaugseireks.

Rannikumere seire tagab järgmise väljundi:

  • Eutrofeerumise hindamine: määratakse talvised maksimaalsed biogeenide koguhulgad basseinides ja koostatakse basseinide ainebilansid;
  • Jälgitakse pika-ajalisi muutusi zoobentose ruumilises jaotuses ja põhjalähedase kihi hapnikurežiimis;
  • Jälgitakse füto- ja zooplanktoni koosluste sesoonset tsüklit ning fikseeritakse erakordsed nähtused;
  • Kogutud andmete põhjal antakse hinnanguid merekeskkonna seisundi, selle muutuste ja nende põhjuste kohta;
  • Koostöös Soome teadusasutustega tagatakse Soome lahe keskkonnaseisundi muutusi kajastava operatiivse seire- ja infosüsteemi kättesaadavus veebis.

Ohtlike ainete poolt põhjustatud probleemide uuringutes: 

  • Jälgitakse ohtlike ainete sisalduse pika-ajalisi muutusi ning hinnatakse saasteseisundit;
  • Lokaliseeritakse probleemsed piirkonnad Eesti rannikumeres. 

Põhjataimestiku uuringutes:

  • Jälgitakse pika- ja lühiajalisi muutusi rannikumere põhjakoosluste liigilises koosseisus ja struktuuris;
  • Seostatakse leitud muutused muude keskkonnaparameetrite loodusliku või inimtegevusest tingitud dünaamikaga.

Mererannikute seires:

  • Jälgitakse mererannikute muutusi piirkondades, kus mere geoloogiline tegevus võib põhjustada märkimisväärset kahju (ehitiste, puhkepaikade hävimine jne.);
  • Tugevate tormikahjustuste korral hinnatakse purustuste ulatust.

Rahvusvaheline koostöö:

  • HELCOM COMBINE programmiga ette nähtud ulatuses rannikumere seire käigus kogutud informatsiooni töötlemine ja programmi rahvusvahelisele koordinaatorile edastamine;
  • Osalemine Loode-Atlandi Kalandusorganisatsiooni NAFO (North-West Atlantic Fisheries Organisation) liikmesriikide koostööprogramm kalavarude kaitseks ja säästvaks majandamiseks;
  • Osalemine Kirde-Atlandi kalanduskomisjoni NEAFC (North-East Fisheries Commission) liikmete koostööprogramm kalavarude kaitseks ja säästvaks majandamiseks;
  • Osalemine rahvusvahelise Läänemere Kalanduskomisjoni IBSFC (International Baltic Sea Fisheries Commission) liikmete koostööprogrammis Läänemere kalavarude kaitseks ja säästvaks majandamiseks;
  • Osalemine Antarktika mere elusressursside kaitse komisjon CCAMLR (Commission for the Conservation Antarctic Marine Living Resources) liikmesriikide koostööprogrammis kalavarude kaitseks ja säästvaks majandamiseks.

Märkus: Kõikides loetletud kalandusorganisatsioonides on Eesti Vabariik ja tema huvid esindatud Euroopa Liidus.

Kontakt:
Tiia Möller, tiia.moller@ut.ee;
Kaire Torn, kaire.torn@ut.ee

 

Detailsem loetelu teadustegevustest on välja toodud ka erinevate mereinstituudi osakondade kirjeldustes.

Tutvu osakondade tegevustega

 

Katsetraalimine Peipsil

Peipsi kalavarude seire uueneb

IGB järvelabori LakeLab mesokosmid Stechlini järvel Saksamaal

TÜ Eesti mereinstituudi teadlased edendavad järveteadust

Kestlik teadus

Milline on teaduse keskkonnajälg ja kuidas seda vähendada?