Eesti teadlaste kaardirakendus aitab loodushoidlikult merel toimetada

Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi teadlastel valmis kaardirakendus PlanWise4Blue, kus iga soovija saab hinnata erinevate inimtegevuste mõju mere-elustikule. Rakendusega tehtud mõjuhinnang näitas, et mere rikastamine toitainetega hävitab karpe ja vetikaid rohkem kui võõrliigid või tuulepargid.

Meie töö näitas, et liigse üldistamise tagajärjel võib osa olulisi asju märkamata jääda. Kui me hindame inimtegevuse mõju elupaikadele selliselt, et me ei arvesta seal elavate liikidega, siis keskkonnamõju hindamisel jäävad olulised kahjud neile liikidele märkamata," ütleb Tartu Ülikooli magistrant Annaleena Vaher.

Näiteks karide elupaiga võivad moodustada merevetikad või karbid ja looduskaitses tuleb seda Vaheri sõnul arvestada. „Mingisugune inimtegevus võib mõjuda elupaika moodustavale liigile palju hullemini kui tervele elupaigale," põhjendab ta.

Selleks, et näiteks vesiviljeleja, tuulepargi rajaja või kalamees oskaks oma tegevust teadlikumalt planeerida, arendasid Vaher ja kolleegid välja kaardirakenduse PlanWise4Blue, mis kirjeldab 21 inimtegevuse mõju 27 loodusväärtusele. Värskes esmauuringus hindasid nad rakenduse abil kolme inimtegevuse eraldi ning nende koosmõju suurust Eesti mereala peamistele elupaikadele: karidele ja liivamadalikele.

Suurim murelaps on toitained

„Keskendusime kolmele erinevale inimsurvele: planeeritavatele meretuuleparkidele, toitainete sissevoolule ja võõrliikidele ehk Eesti vetes probleemsetele rändkrabile ja ümarmudilale," loetleb Annaleena Vaher.

Uurijad valisid just need kolm inimmõju, kuna inimese võimalus neid ohjata on erinev. Näiteks tuulepargi rajamise otsus võib küll juba tehtud olla, kuid nende asukohta saab vajadusel mõnisada meetrit siia-sinna nihutada. „Samas merre jõudnud võõrliike ei ole suures plaanis võimalik ohjata, kui neid just restoranides pakutama ei hakata," muigab Vaher. Toitainete sattumine merre sõltub aga väga suurel määral põllumajandustegevusest.

„Kolmest uuritud inimsurvest on loodusväärtustele kõige laastavam praegune toitainete rohkus vees," toob Vaher välja. See pole üksnes Eesti mure, vaid toitaineid voolab Läänemerre kõigist seda ümbritsevast üheksast riigist. Kuna toitainete sissevoolu ei piirata, kaovad väärtuslikud merepõhja elupaigad ning vesi hakkab õitsema. „Ohus on just suurvetikad ja kõrgemad taimed, eriti merihein. See liik on võrdlemisi reostustundlik: tal on vaja palju valgust ja puhast vett," selgitab Vaher.

Toitainete laastavat mõju saab inimene siiski hõlpsasti kontrollida. Näiteks mängisid Vaher ja kolleegid oma rakenduse mudelis läbi tulevikustsenaariumi, kus kõik üheksa Läänemere-äärset riiki vähendaksid oma merre jõudvaid toitaineid neljandiku võrra. „Tulemus muutis pildi väga-väga palju paremaks," meenutab Vaher. 

Kuigi vajaduse toitainete sissevoolu neljandiku võrra vähendada on välja öelnud ka Läänemerd haldav Helsingi Komisjon (HELCOM), pole magistrandi sõnul näiteks Eesti enda osa veel sellisel määral vähendanud. Samuti kahtleb ta, kas suuremad tööstusriigid sellise vähendamiseni praegu jõuaksid. „Meres ei ole riigipiirid üldse nii selged. Sellepärast HELCOM peabki seda protsessi koordineerima, et kõik riigid ikka vähendaks toitainete sissevoolu," osutab ta.

Teisel kohal uuritud mõjuritest olid võõrliigid. „Kui näiteks toitainete mõjul võis meriheina elupaik piirkonniti väheneda lausa 80 protsenti, siis võõrliikide mõjul võib kadu küündida kuni 30 protsendini," võrdleb Vaher. Siiski rõhutab ta, et võõrliike on pea võimatu meres ohjata. Mõlemad liigid on nüüdseks Eesti vetes laialdaselt levinud ning ennast siin Vaheri sõnul mõnusasti sisse seadnud. Küll aga on tema sõnul igalühel võimalik looduskaitsesse panustada, süües aeg-ajalt ümarmudilat.

„Tuuleparkide mõju mere-elustikule oli aga võrdlemisi vähene," märgib magistrant. Tuulegeneraatorist satub vee alla ainult selle suhteliselt väike jalg. Merekarpide arvukust võib selline uus substraat (kinnitumispind, toim) hoopiski tõsta. „Tulemused näitasidki, et kui panna tuulegeneraator aladele, kus karide elupaika looduslikult ei esine, tekib karide liikide jaoks juurde sobivat substraati, kuhu kinnituda," seletab Vaher.

Loodushoid igaühele

„Oma töös saime faktiliselt näidata, et toitaineid on vaja merekeskkonnast eemaldada, kui soovime mereseisundit oluliselt parandada. Võõrliike võiks jälle võimalusel välja püüda ja ära süüa ning tuuleparke tasub paigaldada väga kaalutletult sinna, kus nende mõju mereelupaikadele oleks minimaalne," ütleb Annaleena Vaher.

Ideaalis võiks tema sõnul kõik Läänemere riigid koos kasutada PlanWise4Blue mudelit. „Meri on meil ju ühine ning ka otsuseid tuleks ühiselt ja teaduspõhiselt vastu võtta," põhjendab magistrant. Eriti suur abi oleks rakendusest tema sõnul mereplaneerijatele, kes näeksid kaardilt ära, kuhu oleks kõige loodust säästvam midagi planeerida ja milliseid tegevusi saab samas merepiirkonnas arendada, et nende koosmõju keskkonnale oleks väikseim. 

PlanWise4Blue algoritm kasutab Vaheri sõnul olemasolevat teaduskirjandust ja andmebaase ning tõlgib need teadmised formaati, mis võimaldab läbi viia erinevaid stsenaariumarvutusi. Nendega saab aga hinnata erinevate inimkasutuste summaarset mõju Läänemere elustikule. Rakenduse väljundkaardid näitavad, kui suurel määral elupaikade pindala sellise stsenaariumi puhul väheneb või suureneb.

Rakenduse võimsus seisneb magistrandi sõnul selles, et seal on kokku saanud kogu olemasolev teadmistepagas ning mereelustiku kõige uuemad kaardid. „Sa põhimõtteliselt näedki, kui palju erinevate inimtegevuste koosmõjul igas ruumipunktis elupaikade pindala muutub. Ideaalis valiksid sa välja sellise tulevikustsenaariumi, kus neid kadusid oleks kõige vähem," selgitab ta.

Praegu vastab PlanWise4Blue kaartidel üks ruut ühele ruutkilomeetrile. Samas pole Vaheri sõnul tehniliselt keeruline rakenduse resolutsiooni suurendada, kuid selleks oleks vaja aga oluliselt rohkem keskkonnaandmeid koguda. „Kaasajastame rakendust pidevalt, seda nii uute inimsurvete kui ka teaduskirjanduse osas," märgib ta.

Magistrandi sõnul on rakenduse portaal hea näide, kuidas tippteadust saab kohe kasutada ühiskonna ees seisvate suurte keskkonnakaitseliste väljakutsete lahendamisel. „Nii saame kõik üheskoos langetada haritumaid otsuseid," märgib ta.

Praegu on rahandus- ja keskkonnaministeeriumi tellimusel ja ka mitmete teiste projektide toel valminud rakendust proovitud Eesti, Läti ja Soome andmetega. Siiski teab Vaher juba öelda, et edasi liigutakse kogu Läänemere katmise suunas, kuna meri on ühine. „Minu arvates Eesti tugevus ongi, et me oleme piisavalt väikesed, et sedalaadi süsteeme katsetada. Kui need hästi toimivad, siis ma loodan, et samamoodi nagu mujal IT-maailmas, hakkavad teised meist eeskuju võtma," arutleb ta.

Artikkel algselt ilmunud ERR Novaatoris.